top of page
Tegelaskujud
Proua Prathiba teenija
Proua Prathiba on jõukast perest pärit naine, kes peaaegu kunagi millegagi rahul ei ole. Seetõttu osutub ootamatuks üllatuseks uus teenijatüdruk, kes majapidamisse tööle on ilmunud ja kellega proua igati rahul on. Ta on korralik, tegus ja nagu eelistatud, kirjaoskamatu. Tööle võetakse ta vastu peaaegu kohe, sest vastab ootustevastaselt kõigile proua nõudmistele. Kuulanud ära proua antud korraldused ja näinud viimase lahkumist, istub tüdruk aga toolile, ohkab ja tõmbab välja sigareti. Kas tegu ikka on sellise inimesega, kellena ta näib?
Loo nimi "Toimik"
Jumal Mahakala
Noor Britt Matthew asub aastal 1935 - vastuhakuna oma isa praktilisele ja ärilisele kasvatusele – teele mööda Ladakhi teid. Ladakh on salapärane väike maa keset Himaalajat, kus on omamoodi usk, traditsioonid ja kogukond. Ühes sõbra Alexiga rännatakse, teejuhid kaasas, kaugesse Loode-Ladakhi. Teekonna alguses märkab Matthew uskumatult elutruud pilti jumal Mahakalast ühes Vairochana templi kloostris. Retke lõpus üksi uitama minnes kohtab ta Mahakalat taas, aga teisel kujul, teises kloostris. Mahakala viib ta ootamatule retkele iseendasse, kus Matthew mõistab, kui palju reis Himaalaja tippude vahel teda muutnud on.
Loo nimi "Lumi"
Seitsmeaastane lesk
Kaua aega tagasi elas India sisemaal väike tüdruk nimega Devashree. Kui ta oli neli aastat vana, naiti ta Akshatiga, aasta vanema poisiga, nagu tollal kombeks. Kui Akshat on saanud kaheksa-aastaseks hammustab teda madu ja ta sureb. Kaks päeva hiljem põletatakse tema surnukeha ja Devashree vanemad seletavad tütrele, et ta peab minema koos oma mehega teispoolsusse. Tüdrukul pole vähimatki soovi end elusast peast põletada lasta, aga on varem leskede põletamisi näinud ja teab, et kui ta põgeneda üritab, lükkavad külavanemad ta lihtsalt pikkade roigast ega tulle tagasi. Niisiis istub ta tuleriidale, võtab oma mehe pea sülle ja ootab, kuni leegid tema ümber kokku löövad.
Vana naine
Noor läänest pärit naine, kes on huvitatud India kultuurist, on asunud pooleks aastaks elama Delhisse. Et keskkonnaga paremini kohaneda, käib naine eraõpetaja juures sanskriti keelt õppimas. Teel tundi möödub ta aga iga kord rämpslinnast – Delhis tavaline nähtus. Rämpslinn on kokku klopsitud vanadest asjadest, mida keegi ei taha ja seal elavad inimesed, keda samuti väga ei taheta. See on osa India alamast klassist, kellele kombekohaselt võimalikult vähe tähelepanu pööratakse. Noor naine on aga sellest paigast huvitatud ja seda märkavad ka mõned rämpslinna elanikud. Eriti läheb naisele hinge üks vana muumiataoline naine, kellel ta uudishimu ajel käest võtab ja mõista proovib. Ja kui vana naine hiljem siit ilmast lahkub, kurvastab noor, nagu oleks kaotanud ühe oma hea sõbra.
Loo nimi "Kärbeste elu ehk Muusika"
Loo nimi "Saadi.com"
Annabel
Vanaema Tsering
Ladakhi puhkama sõitnud härra Smith mõistab, et eksootika ei ole tema jaoks – edaspidi kavatseb ta puhata ainult Euroopa kuurortites. Smith soovib võimalikult kiiresti tagasi Euroopasse sõita ja selleks peab ta jõudma Leh'sse, kust väljub tema lennuk. Indiale omaselt hilineb Leh'isse buss ja härra Smithil ei jää muud üle, kui end linna hääletada. Temaga samasse autosse on sattunud aga keegi vana naine, kes imelikult käitub ja Smithis vastikust tekitab. Leh'sse jõudes tunneb mees kergendust, et viimaks vanamutist eemale saab. Pajatades lugu aga võõrastemaja omanikule Namgyalile tuleb välja, et vana naine oli vaim, kes võis omal moel ta elu päästa – härra Smithi buss oli sõitnud enne linna jõudmist alla kuristikuservalt ja oli puhas juhus, et Smith bussis ei olnud.
Brindavani tänaval jalutab noor eurooplanna Annabel ühes oma india sõbranna Savitriga, kui järsku kustuvad kõik lambid – nagu Indias ikka, on elektrigeneraatorid üle kuumenenud. Pimeduses tegevuseta seistes asub Annabel arutlema India jumaluste ja vedade ajastu üle ja alustab Savitriga vestlust. Õhates kujutab Annabel ette, mis tunne oleks rännata ajas tagasi. Seda kuuleb pealt võõras naine, kes uudishimulikule Annabelile räägib oma nägemusest enda eelmisest elust. Kuulajate ring laieneb ja ükshaaval hakkavad oma lugusid jagama üha uued ja uued inimesed erinevatest kultuuriruumidest. Viimaks kuulab vestlusi juba terve tänav. Kui lambid taas süttivad, liigub rahvamass edasi – keegi ei saagi teada, kes millist lugu jutustas. Ja Annabel meenutab Gangese jõel Šiva auks hulpivaid õlilampe, mis talle nüüd läbi aja rändavate inimeste hingi meenutavad.
Loo nimi "Pimedus"
Loo nimi "Hääletaja"
Kärumehed
Glastonbury festivali külastav noor naine on naiivselt jätnud tähele panemata kõik jutud festivalil tavaliselt valitsevadest ilmaoludest. Kui ta seal eelmisel aastal käis, oli ilm päikeseline ja ilus, sellel aastal on aga võimust võtnud vihm ja peamiselt – muda. Edukaimatel külastajatel on festivalil kaasas kummikud, mõnel lausa käru kraami läbi muda vedamiseks. Noor naine, kes festivalilt lahkub, on rumalast peast aga kummikud koju jätnud ja võtnud kaasa ratastega kohvri ning heitleb viimse hetkeni, et seda puhtana hoida. Teel bussini palub ta abi kahelt käruga mehelt selle transportimiseks. Nood aga ei taha käru määrida ja jätavad neiu meeleheitlikusse olukorda, millest ta – vähemalt enda arvates – eluga ei pruugi pääseda.
Susan
Susan on Ameerika Ühendriikidest pärit turist, kes on reisinud kaugesse Kashmiri, Srinagari linna. Seal peatub ta väikeses paadimajas Dal-järvel ühe Kashmiri pere juures ja saab heaks sõbraks seitsmeteistaastase Zuniga, kuigi võiks vanuse poolest tema ema olla. Zuni osutub ootamatult heaks kuulajaks ja analüüsib suurepäraselt luulet, mida Susan talle ette loeb. Ühel hetkel on naisel aga aeg lahkuda. Aasta aega hiljem näeb Susan taas järve ja Zunit, kuid tüdruk on muutunud. Salaja räägib ta Susanile loo armumisest, tülist vendadega ja kohutavast vahejuhtumist, mille tunnistajaks neiu oli. Susan on nüüd ootamatus olukorras, kus peab mõistma täiesti teistsugust kultuuri ja aitama Zunil lahendada probleeme, millesarnastega ise veel kohe kunagi silmitsi seisnud pole.
Loo nimi "Tüdruk, kes hõljus järvel"
Loo nimi "Muda"
Federico ema
Geniaalne näitlemisõpetaja Federico on sattunud erilisele klassile: peaaegu kõik tema õpilased pärinevad maailma eri otstest. Kuna rühm on ühtehoidev ja innukas (ning lausa kummardab Federicot), sujub koostöö hästi ja klass ning õpetaja mõistavad üksteist paremini, kui võimalik tundub. Vaid üks asi tekitab õpilastes küsimusi: miks ei räägi Federico kunagi oma elust? Ajapikku avaneb neile õpetajast uus pilt. Nad saavad teada tema lapsepõlveloo ja näevad meest esimest korda nutmas. Viimaks tutvustab Federico klassi oma emale. Naine tundub tasane ja lahke. Suure innuga elab ta sisse ühe õpilase etendatud näidendisse ja teeb selle veelgi elutruumaks. Ja kes teab,võibolla peitub emas veel suuremgi geenius.
Abhinav
Abhinav on noor rikšajuht, kes teistest omasugustest erineb. Ta on kaunistanud värvide ja kujudega oma rikša, õppinud ära kolm võõrkeelt kuulmise järgi ja tal on suur unistus: pakkuda sõidu- ja giiditeenuseid ühes. Ühel päeval lõunapausi tehes ja väikese välileti ees kringlit süües märkab Abhinav noort tüdrukut. See on Madhavi, noor naine, kelle abikaasa isakoju tagasi saatis. Indias on see suureks häbiplekiks igale naisele ja Madhavi pere kohtleb teda seetõttu alandavalt. Abhinav on naise vastu aga lahke ja nad hakkavad sealsamas turul iga nädal kohtuma. Tasapisi areneb nende suhe: Abhinav viib Madhavi kõndima Jaipuri katustele ja lõbusõidule elevandi seljas. Viimaks lahkub naine oma pere juurest ja võtab vastu Abhinavi pakkumise abielluda. Abhinav on heaks näiteks sellele, kui palju võib saavutada natukese lahkusega.
Loo nimi "Uks"
Loo nimi "Jaipuri katused: tuhande ja ühe öö muinasjutud"
Apteeker
Apteeker Thorald kuulub linna auväär-semate kodanike hulka. Kolmekümne-aastasena meistriõigused saanud mees oskab patsiendile peale vaadates öelda, kui hea on tema tervislik seisund või mõnel juhul, kui kaua tal veel elada on. Ja kuna seekord on surmava haiguse endale hankinud raehärra, on ravi leidmine usku-matult oluline. Salaja katusekambris uut ravimit pruulides paljastub mehe saladus – tegemist on maagiga. Milliseid saladusi võib veel see kombekas maja peita? Ja kes ikkagi elavad linnalähedastes metsades?
Loo nimi "Kõnd"
Rani
Kaks kahekümnendates eluaastates naist, Savitri ja Anna, on ootuste vastaselt saanud suurteks sõpradeks, sest üks on pärit Eestist ja teine Delhi äärelinnast. Tihti võrdlevad nad kultuure, kust pärit on. Savitri pärib Annalt midagi, mille üle naisel pikemalt juurelda tuleb: miks on ta tulnud Indiasse? Ja Anna seletab. Seletab, kuidas India on muidu räpane ja lärmakas, aga vahel harva, ilusatel öödel, muutub lausa võlumaaks. Talle meenub Rani- vana naine, kes tihti tänaval lõket teeb ja sellel chapatti'sid valmistab. Rani on tulnud välja otsima ühtekuuluvustunnet, nagu ka kõik ümbruskonna elanikud, kes tihti lõkke ääres peatuvad. See on üks neist asjadest, mis Anna südame soojaks teevad ja India talle unustamatuks muudavad.
Loo nimi "Savitriga ehk Käsikaameraga filmitud fragmendid"
Maokuningas
Hilda on tavaline keskealine naine, kes on oma elu elanud, nagu kõik teisedki tavalised inimsed. Aga see ei oleks pruukinud nii minna. Kunagi ammu seisis tema väraval võõras, kelle Hilda vihma eest tuppa kutsus. Mehega lahtise rõduukse ees istudes ja mustlasmuusikat kuulates näeb Hilda nägemust. Nägemuses kõnnib ta rannaliival, taamal paistmas idamaine linn. Siis kujutlus hajub. Mees kutsub Hilda endaga kaasa reisile, kuid naine keeldub. Kui mõistlik on minna kaasa võhivõõra mehega? Aastaid hiljem aga kahetseb Hilda oma otsust ja läheb igavesele reisile ja avastab uusi paiku. Aga võib olla mitte selles elus, vaid teispoolsuses.
Loo nimi "Varahommikune rong"
bottom of page